Unipiha linnamägi
Unipiha linnamägi on Tartumaal, Kambja kihelkonnas, täpsemalt Kambja-Nõo tee lõunaküljel Virulase külas asuv muistne linnus, mis oli kasutuses 3. - 5. sajandi ja 7. - 11. sajandi jooksul.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Linnuse geograafiliseks asukohaks on Kagu-Eesti lainja lavamaa ja Otepää kõrgustiku künkliku maastiku siirdealal. Mõnisada meetrit põhja poole jääb ligikaudu ida-läänesuunaline soine Tatra-Voika ürgorg.
Aun kirjeldab linnust järgnevalt [1]: linnus paikneb kirde- edelasuunalise seljaku kõige kõrgemate ja järsemate nõlvadega kirdeotsal. Muust seljakust eraldavad linnusena kasutatud osa kaks kraavi ja vall, mille sisenõlva kõrgus on 1,4m. Kumera õuepinna pikkus 49 m, laius 24-25 m, kagunõlva kõrgus 10,6 m, loodenõlva kõrgus 11,3 m ja kirdenõlva kõrgus 14 m, kusjuures 11. ja 8. meetri vahel on astang. Linnuse pindala on ligikaugu 1000 m².
Kaitserajatised[muuda | muuda lähteteksti]
1968. - 70. aastate kaevamiste käigus suudeti ka leida märke vähemalt kolmest ehitusjärgust.[1]
Mäekünka kõrged ja järsud nõlvad pakkusid looduslikku kaitset. Peamisteks kunstlikeks kaitserajatisteks olid vallid ja kraavid, kuid on jälgi ka puukindlustustest, mis enamasti rajati linnamägede otstele, kuna külgedel olid tihtipeale lihtsad kaitsetarad.
Varaseimal asustusperioodil pole linnuse edelaosas valli olnud, pole nõlvu järsemaks tehtud ega õueala laiendatud. Vallikaevandist leiti ka vähesel määral tukke, mida oli liiga vähe, et kaitserajatist konstrueerida. Küll aga oletab Aun, et linnuse omaaegsel serval võis paikneda rõhtpalgist tara.
Hiljem on linnusele tehtud mitu korda juurdeehitisi ja selle kaitsevõimet edendatud või taastatud. Vanemate kaitsehitiste rusud on kaetud kruusaka liivaga, millele kuhjati umbes poolemeetrine vall, mille otsas omakorda leidus suuremaid raudkive. Hilisematel vallidel on ka väljaspool umbes meetri paksune kividekiht. Ka valli edelanõlva on muudetud järsemaks. Mingil ajaperioodil hävis kaitseehtis ka tules, peale mida kaeti rusud taas liiva ja raudkividega.
Dateerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Radiosüsiniku ja leiumaterjali järgi otsustades oli linnus kasutuses I aastatuhande keskpaigast II aastatuhande alguseni. Enim on märke kasutusest on 7.-11. sajandil. Hilisem uurimine on nihutanud dateeringud varasemaks ning linnus võis olla kasutuses juba 3. - 5. sajandil [2].
Asula[muuda | muuda lähteteksti]
Linnuse kirde-, ida-, kagu- ja edelajalamil on muinasaegne asulakoht, kus leiti rohkelt loomaluid, savinõukilde ja jälgi rauasulatusest. Linnuse lähemas ümbruses paiknevad ka kivikalmed.
Unipiha linnamäe kõrval asuvast asulakohast on välja tulnud Eesti kõige suurem tiiglikatkete kollektsioon, milles on ligi 600 fragmenti. Unipiha tiiglid on dateeritud 8.–10. sajandisse [3]. Aun seostab tiiglitükke maapinnale laotud kividest koldega, mis oli kaevamiste ajaks paraku juba lõhutud. Uurimisel tehti kindlaks tiigli katke, mida on analüüside põhjal kasutatud hõbedavalamiseks [4]. Võimalik, et seal paiknes hõbedavalamisele spetsialiseerunud töökoda.
Uurimisajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimest korda uuris Unipiha kabelimäge V. Reiman 1875.aastal.
Esimesed kaevamised linnuse alal toimusid 1938. aastatel, mil leiti rauast jäänael, savist tiigli katkend ja mõned savinõukillud [1]. Proovikaevamiste näol jätkas Unipiha uurimist Harri Moora 1952. ja 1957. aastal. Proovikaevamiste inspektsiooniaruande kohaselt tuvastati kultuurkiht.
1968 - 1970. aastatel toimusid piirkonnas juba laiahaardelisemad arheoloogilised väljakaevamised ENSV TA Ajaloo Instituudi poolt, mille viis läbi Mare Aun. 1000 m² linnusest kaevati läbi 303 m² õuepinda ja otsavalli. Kultuurkiht oli ebaühtlase paksusega (30 - 60 cm) ja sisaldas rohkesti söetükikesi ja põlenud kivipurdu.
Leiud[muuda | muuda lähteteksti]
Uuritud pinna pealt ei leitud jälgi ehitusest ega ühtegi hoonealust, mille järgi saaks maju rekonstrueerida.
Nähtavale tulid küll kolde- ja leeasemed, mis võisid kuuluda erinevatesse ehitusjärkudesse. Arvatavasti vanim leease oli maasse süvendatud ja ümbritusetud kividest. Sealt leitud süsi dateeriti radiosüsinikmeetodiga 565 +/- 80 aastat. [1]
Linnuse lääneserva ühest suuremast leeasemest leiti väga rabedaks põlenud kivid ning nende vahelt tukke, süsi, loomaluid, savinõukilde, hõbedast spiraalsõrmuse katked. Uuriti mitmeid leeasemeid, kust tuli välja veel savinõukilde ja loomaluid, aga leiti ka kerakujulised pronkshelmed, raudnoa katkend, rauast naaskel, pronksist prillspiraalsõrmus, pronksist palmetikujuline rihmakand.
Ühte leeaset võidi kasutada raua töötlemiseks, kuna lohus ja lohu vahetus läheduses leidus palju šlakitükke, sealhulgas ja rauašlakki. Seda teooriat toetab ka kivist valamisvormi katkendi leid, millega ilmselt valmistati pisikesi kolmnurkseid naaste [1]. Samuti leidi savitiigli katkendeid, millel olid hangunud pronksitilgad.
Loomaluudest oli enim esindatud veis, aga paistab, et olulist rolli mängis ka hobune. Lisaks teised väikesarveloomad, siga, kobras, põder, euroopa piison või tarvas, karu, metssiga, saarmas, samuti ka kalaluid [1]. Pea 80% luudest kuulusid koduloomadele.
Üsna rikkalikult leiti sealt erinevaid savinõukilde (pea 3000) erinevatest ajastustest. Leidude seas oli näiteks varajase rauaaja tekstiilkeraamikat, nö rõuge tüüpi keraamikat, näppeornamendiga kaetud keraamikat, mida valmistati I aastatuhande teisel poolel ning palju teisi keraamikastiile, mis olid levinud nii lähedal olevates linnustes kui ka kaugemal.
Kaevanditest leiti noakatkendeid, pronksist noatupe naastu katkend, mille siksakjoone ornament on sarnane viikingiaegsetele noatuppedele Birkas ja Läti hõimudele I aastatuhande teises pooles. Leiti ka üks naaskel, värtnakedra katkendid ja luisukatkendeid.
Relvadest leiti üks terve ja üks katkine nooleots. Ehteid ja rõivastusega seotud esemeid oli väga vähe, näiteks mõned sõlekatked, sõrmused ja ripatsid, 3. - 4. sajandil kasutatud pronkshelmed ning pronksspiraalid.
Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]
01.09.1997. aastal tunnistati Unipiha linnus kultuurimälestiseks (määrus nr. 59, (RTL 1997, 169-171, 954).
21.juuni 2006 määrati alale ka 50 m ulatuses kaitsevöönd (Kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967). Kooskõlastatult Muinsuskaitseametiga on mälestisel ja selle kaitsepiirkonnas lubatud hooldusraie.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Aun, Mare (1975). "Unipiha linnuse uurimise tulemustest". Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. 24 (Ühiskonnateadused nr 4): 348.
- ↑ Lang, Valter (2007). The Bronze and Early Iron Ages in Estonia (inglise). Tartu: Tartu University Press. Lk 73. ISBN 978-9949-11-726-0.
- ↑ Tõnisson, Evald (2008). Eesti muinaslinnad. Heiki Valk. Lk 300. ISBN 9789985405383.
- ↑ Saage, Ragnar (2020). Metallitööpaigad Eestis 7.-17 sajandil. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 40.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]