Peedu linnus
Peedu linnus (ka Peedu Kerikmägi) on endine linnus Peedu linnaosa piiril Tartu maakonnas Elva jõest ligi 50 m loodes. See on Eesti üks väiksemaid linnuseid.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Linnamägi, mis on osa oosist, koosneb liivast ja kruusast ning selle nõlvadel kasvavad kuused ja männid. Linnamäe nõlvad on tehtud järsemaks. Kasutusel olnud linnuseala on eraldatud ülejäänud oosist mõlemas otsas kraavidega. Peedu Kerikmägi on üks Eesti väiksemaid linnuseid, mille õuepindala on 650 m², pikkus 48 m ja suurim laius 17 m. Linnuse loodenõlva kõrgus ümbritsevast maast on 11-12 m ja kagunõlva kõrgus 15-16 m. Algselt oli õuepind kergelt kumer, kuid see tasandati 20. sajandi alguses peoplatsiks, mille käigus hävitati suur osa linnuse õue keskosa kultuurkihist. [1]
Linnamägi jääb Elva maastikukaitsealale.
Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]
Peedu Kerikmäe kohta on avaldatud mitmeid artikleid ja kirjutisi. Esimene kirjeldus linnusest leidub Nõo kihelkonna muististe kirjelduses aastast 1921. Põhjalikuma käsitluse avaldas arheoloog Harri Moora 1939. aastal.[2]
Peedu Kerikmägi oli Eesti esimene linnus, kus tehti ulatuslikke arheoloogilisi kaevamisi. Need toimusid 1936. aastal H. Moora, A. Vassari ja E. Ariste juhtimisel. Esimene kaevand rajati linnuse õue kirdeotsa ja idaäärele ning teine väiksem kaevand asus muistise loodeserval ja kolmas kagunõlval. Kokku uuriti linnuse õuepinda umbes 60 m² ulatuses ja koos nõlvakaevanditega üle 100 m². Kaevamiste käigus tuvastati, et linnusel säilinud kultuurkihi paksus oli vahemikus 10-60 cm. Kultuurkiht oli intensiivselt musta värvusega, sisaldades palju söetükke ja põlenud kivipurdu. Kultuurkihil võis eristada vähemalt kahte järku. Leitud leiumaterjalist domineeris jämeda kivipurruga kareda pinnaga keraamika, mis oli tüüpiline Kagu-Eesti linnuste ja asulate jaoks I aastatuhande teisel poolel. Leiti ka mõningaid killukesi nn näpiornamendiga nõudest ning riibitud või tekstiilivajutustega kaetud savinõukilde. Lisaks leiti erinevaid esemeid nagu mõõgaosad, luust nooleotsad, nuge, värtnaketrid ja hoburaudsõled. Leiti palju šlakitükke, millel olid kõrge rauasisaldust. Lisaks kuulusid leidude hulka hobuse, veise, kodu- ja metssea, põdra, kopra, karu ja ilvese luud.[3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Peedu linnuses elati 6.-10. sajandil. [4]
Algselt veidi kumeravõitu linnuseala on peoplatsiks kohandamisel tasandatud, mistõttu keskosas on kultuurikiht suurelt osalt hävinud. Pole võimatu, et linnuseala otstes on olnud madalam vall, mis on tasandamise käigus laiali aetud. Mööda linnuse serva, kus kultuurkihi paksus oli 30-80 cm, tuli nähtavale põlenud raudkividest lasu ja rohkesti tukke, sh mõned nurgaliitega. Tukid pärinesid tõenäoliselt üksteisega liitunud taranditaolistest rõhtpalkrajatistest, mis ühendasid endas nii kaitse- kui ka elamufunktsiooni. Jälgi puitrajatistest leiti ka loodeservast. Nõlvaprofiilide järgi eristati kaks ehitusjärku. Kivilasu ja tukid on seostatavad varasema järguga, mil linnuseala oli mõnevõrra kitsam. Teisel ehitusjärgul toodi seoses õuepinna laiendamisega mäele uut liiva.[5]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Peedu linnus kultuurimälestiste riiklikus registris
- Kalju Hook, Kultuurimälestis Kerikmägi. Elva Postipoiss, nr. 19, 14 mai 2016.
- Peedu Kerikmägi, Elva Turism (visitelva.com)
- Tõnisson, Evald (2008). EESTI MUINASLINNAD (esimene trükk). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 299. ISBN 1406-3867.
- ↑ "12788 Linnus "Peedu Kerikmägi" • Mälestiste otsing • Mälestised". register.muinas.ee. Vaadatud 30. mail 2024.
- ↑ "12788 Linnus "Peedu Kerikmägi" • Mälestiste otsing • Mälestised". register.muinas.ee. Vaadatud 30. mail 2024.
- ↑ "12788 Linnus "Peedu Kerikmägi" • Mälestiste otsing • Mälestised". register.muinas.ee. Vaadatud 30. mail 2024.
- ↑ "Elva Postipoiss 14 mai 2016 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 30. mail 2024.
- ↑ Tõnisson, Evald (2008). EESTI MUINASLINNAD (esimene trükk). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 299. ISBN 1406-3867.
{{raamatuviide}}: kontrolli parameetri|isbn=väärtust: pikkust (juhend)