Maakohus

Maakohus on Eesti kohtusüsteemi regionaalne esimese astme kohus, kus arutatakse kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju.

Eesti Vabariigi kohtusüsteemis on neli maakohust, vastavalt: Harju, Pärnu, Tartu ja Viru maakohtud.

Eesti Vabariigi maakohtud arutavad esimese astme kohtuna kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju. Maakohtu lahendite peale saab edasi kaevata ringkonnakohtusse. Menetlust eesti maakohtus reguleerivad tsiviilasjades tsiviilkohtumenetluse seadustik, kriminaalasjades kriminaalmenetluse seadustik ning väärteoasjades väärteomenetluse seadustik.

Eesti Vabariigi kohtusüsteemi maakohtud jagunevad kohtumajadeks: Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja; Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja, Haapsalu kohtumaja, Kuressaare kohtumaja, Rapla kohtumaja, Paide kohtumaja; Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja, Jõgeva kohtumaja, Viljandi kohtumaja, Valga kohtumaja, Võru kohtumaja; Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja, Narva kohtumaja, Rakvere kohtumaja.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt oli maakohus (rootsi k. häradsrätten, saksa k. Landgericht) 17. sajandil Rootsi ajal Läänemereprovintside Liivimaal asutatud esimese astme kohtuasutus ja 18.–19. sajandil maaelanike (v.a talupojad) kohtuasutus^[1].

Maakohtud seati Liivimaal püsivalt sisse Rootsi riigivõimu poolt, Rootsi kuninga Gustav II Adolfi ja Liivimaa kindralkuberneri (1629–1634) Johan Skytte poolt kohtureformi käigus ordonantsidega 20.05.1630 ja 1.02.1632. aastal. 1632. aasta ordonantsiga allutati maakohtutele otseselt kõik Rootsi kuninga alamad, olenemata sellest, kas nad olid aadlikud, mitteaadlikud, vaimulikud või ilmalikud, ratsanikud või sõdurid kindluslaagrites. Maakohtute kompetentsi hakkasid kuuluma kriminaal- ja tsiviilasjad, mis ei olnud Tartu õuekohtu otseses alluvuses, lisaks ka halduskaristused.

Kohtu koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese astme kohtutes, maakohtus oli ametis kohtunik, kaks assessorit ja notar (sekretär). Kohtunikeks olid rüütelkonda kuuluvad pärusmõisnikud, Eestimaa meeskohtus olid mõlemad assessorid mõisnike hulgast, Liivimaa osas aga oli teine assessor tavaliselt õpetatud jurist, mitteaadlik, kes pidas ühtlasi ka notariametit^[2].

1694. aasta reglemendiga, kui kaotati maavaeslastekohtud ja sillakohtud, pandi nende kohtulikud funktsioonid maakohtutele. 1703. aasta reskriptiga omistati maakohtuile nii Liivimaal kui teistes provintsides õigus langetada otsuseid aadlike kriminaalasjus, kuid säilitati kohtualusele seejuures apellatsiooniõigus Tartu õuekohtus. Maakohtud ehk kreisikohtud püsisid Liivimaal seisuslikus kohtusüsteemis kuni 1889. aastal teostatud Balti kubermangude kohtureformini, millega nad kaotati.

Põhjasõda järel Eesti alal 1710. aasta kapitulatsioonidega ning Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastal taastati suures osas 1632. aasta kohtureformide eelne kohtukorraldus. 1740. aastast jagati Riia kubermangu Riiamaa, Võnnumaa, Tartumaa ja Pärnumaa maakohtu ja praostkonna osadeks (saksa k. Theil)^[3]. Asehalduskorra ajal (1783–1797) täitsid ajutiselt maakohtute funktsioone kreisikohtud ja alamkorrakohtud.

Kohtukorraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Maakohtu istungjärgud (maakohtu päevad) toimusid 2 korda aastas, maikuu algul ning mihklipäeva järel ning maakohtu koosseisu kuulus üks maakohtunik, kes igaks kohtupidamiseks valis oma maakonna ametimeeste ja mõisarentnike seast 4–5 (hiljem 2) assessorit. Maakohtu otsuse peale võis apellatsioonikaebuse edastada asehaldurile või kindralkubernerile Riiga. Maakohtute otsused kuulusid kontrollimisele ning lõplikule kinnitamisele Tartu Õuekohtus.

Maakohtu pädevusse kuulusid, tsiviilalal: vastastikuste võlaküsimuste, hagide, pruuniks ja siniseks löömiste, piirivaidluste, kalastuskohtade vaatluste jm üle otsustamine; haldusalal: kantseleiametnike ja kohtupristavite ametisse määramine; järelevalve osas: järelevalve advokaatide tegevuse üle; kriminaalalal: tapmiste, teedel ja tänavatel toimunud avaliku vägivalla, röövimiste, nõidumise, abielurikkumiste, kergemate õigusrikkumiste jm üle otsustamine.