Henn-Kaarel Hellat

Allikas: Vikipeedia
Mall Jõgi ja Henn-Kaarel Hellat Kirjanike Liidu üldkogul Tartus 23. märtsil 2012

Henn-Kaarel Hellat (kuni 5. märtsini 1935 Henn-Kaarel Kirschbaum; 5. aprill 1932 Viljandi14. oktoober 2017[1]) oli eesti kirjanik ja luuletaja, sõna "ulme" autor.

Ta oli ka Eesti Kongressi liige.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Temalt pärineb sõna "ulme" ("Ilukirjanduse põnevad provintsid". Sirp ja Vasar nr 38, 18. september 1970), mis oli algselt mõeldud "teadusulme" (tollal "teaduslik fantastika") tähenduses.

Tema enda esimene ulmeraamat (ühtlasi ka tema esikraamat) "Fuugad paradoksidele" ilmus 1973. aastal.

Ta sai laiemalt tuntuks sarjas "Mirabilia" ilmunud kaheköitelise ulmeromaaniga "Naiste maailm" (1976–1978).

Tal ilmus luulekogusid, proosaraamatuid ja rohkesti kirjanduskriitikat, alates 2002. aastast tsükkel autobiograafilisi meenutusraamatuid.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Fuugad paradoksidele". Eesti Raamat. Tallinn 1973
  • "Vanad fookused". Eesti Raamat 1974
  • "Naiste maailm" I-II, sari "Mirabilia". Eesti Raamat. 19761978
  • "Armastusest surmani: kaks Jaak Lõmme lugu" (jutustused). 1986
  • "Tühiasjad". Eesti Raamat. 1989
  • "Raamatu sisse minek" (valimik kirjanduskriitikat, kirjutisi 1967–1987). Eesti Raamat. 1991
  • "Mälulehed: kolme kümnendi tekste" (luulekogu). Eesti Raamat. 1992
  • "Tagamaad" (novellid ja näidend). Faatum. Tallinn 2000
  • "Paturegister" (luulekogu). Faatum. 2001
  • "Salve" (luule koondkogu; koostaja Piret Bristol). Faatum. 2007

Meenutusraamatute tsükkel üldpealkirjaga "Inimese tegemine"[muuda | muuda lähteteksti]

(kõigi köidete väljaandja on kirjastus Faatum, toimetaja Juhan Saar)

  • I raamat "Niidiliimija" 2002
  • II "Poiste sõda" I 2003
  • III "Poiste sõda" II 2004
  • IV "Kappan kaugele" 2006
  • V "Templis ja tavernis" 2008

Ta koostas raamatu "Artur Alliksaar mälestustes" (Ilmamaa. Tartu 2007, 240 lk) ning avaldas selles kogumikus ka oma meenutusi ("Mentor Artur", lk 129–140) ja kirjavahetuse Matti Vagaga (lk 77–99).

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2015 Eesti Ulmeühingu esimene auliige[2]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli Eesti Vabariigi sõjaminister Paul Lille käsundusohvitser Jüri Hellat.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Haud Tallinna Metsakalmistul
  2. Raul Sulbi. "Hellat läks, kuid tema loodud ulme jääb". Postimees, AK, 28. oktoober 2017, lk 14
  3. Hellar Grabbi. Eestlaste maa. Tartu 2004

Tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]