Camille Pissarro

Camille Pissarro
Sünniaeg	10. juuli 1830 Charlotte Amalie (Taani Lääne-India)
Surmaaeg	13. november 1903 (73-aastaselt) Pariis
Matmispaik	Père-Lachaise'i kalmistu
Amet	pastellimaalija, ehitusjoonestaja, litograaf, graafik, maalikunstnik, graafik
Stiil	maastikumaal, portree, natüürmort
Lapsed	Félix Pissarro
Autogramm

Autoportree

Montmartre

Jacob Abraham Camille Pissarro (10. juuli 1830 Charlotte Amalie (St. Thomas, Neitsisaared)– 13. november 1903 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik, kes maalis impressionistlikus stiilis.

Tema isa pärines juudi perekonnast Bragançast (Portugal) ja põgenes lapsena koos vanematega Bordeaux'sse. Ema esivanemad olid hispaanlased ja Camille Pissarro sündis Dominikaani Vabariigis.

Huvi joonistamise vastu, ilmnes juba koolieas. 12-aastasena saadeti õppima Pariisi, kust tuli tagasi 1847. Tutvus taani kunstniku Fritz Melbye'ga, kellega koos reisis 1852 Venetsueelasse. 1854 pöördus ta St. Thomas' isse tagasi ja veenis isa oma otsuses kunstnikuks hakata. 1855 reisis ta Pariisi, kus sai Fritz Melbye venna Antoine Melbye ja Camille Corot' õpilaseks. Isa soovil õppis ka Ecole des Beaux-Arts'is, kuid tundis selle dogmadega vastuolu.1859 kohtus ta Académie Suisse's, mis oli vaba maalikool Claude Monet' ja Paul Cézanne'iga.

1860. aastate keskel hakkas vabanema Corot' mõjust ja leidma oma stiili. 1863 sai kriitikutelt tunnustust, 1866 ja 1868 esines Pariisi Salongis, kus teda märkas Emile Zola. 1869 ja 1870 töötas koos sõprade Claude Monet und Pierre-Auguste Renoir'ga. 1870 põgenes Prantsuse-Preisi sõja eest Londonisse, paljud tema maalid hävitatakse saksa sõdurite poolt. Töötab koos Cezannega, 1873 saadab teda edu oksjonil. 1874 on üks impressionistide näituse organisaatoreid ja korraldab nende näitusi ka edaspidi kuni kuni 1882 aastani.

1880. aastate alguses Pissarro stiil muutub - ta huvitub värviõpetusest ja hakkab kasutab segamata värve, pintslilöök lüheneb. See on eellooks neoimpressionismile ja pointillismile. 1885 kohtub ta Paul Signac'iga ja Georges Seurat'ga, kes arendavad ta laadi radikaalselt edasi.

1886 esineb ühisnäitusel koos Signac'i, Seurat' ja oma poja Lucien Pissarroga. Näitusel on edu kriitikute seas, kuid puudub müügiedu. 1890ndatel pöördub ta tagasi oma vana laadi juurde ja saavutab 1892 läbimurde. Elu viimasel kümnendil maalis Rouen'i, Dieppe ja Pariisi vaateid. Ta kujutas sageli Pariisi suuri bulvareid, näiteks Montmartre'i linnaosa omi. Tema kunstiline pärand on väga suur.

Eesti Kunstimuuseumi kogus asub üks Camille Pissarro signatuuriga maal - 1854. aasta valminud akvarell "Venetsueela maastik majadega".