Biidermeier
Biidermeieriks (ka biidermeierstiiliks; saksa keeles Biedermeier) nimetatakse elustiili, mis valitses Viini kongressi (1815) ja kodanlik-demokraatlike revolutsioonide (1848) vahelisel perioodil peamiselt saksa kultuuriruumis Preisi kuningriigis, Austria keisririigis ja teistes Saksa Liidu liikmesriikides.[1]
Sõna biidermeier on tuletatud Müncheni pilkelehe Fliegende Blätter kahe tegelase – Biedermanni ja Bummelmaieri – nimedest ning oli algselt pseudonüüm, mille all avaldasid aastatel 1855–1857 oma paroodilisi luuletusi jurist Ludwig Eichrodt ja külatohter Adolf Kussmaul.[2] Nimetust kasutatakse enam humanitaarteadustes kui stiililoos.
Ajastu[muuda | muuda lähteteksti]
See on periood Napoleoni sõdade lõpust kuni 1848. aasta revolutsioonini. See on kodanluse tähtsuse ja eneseteadvuse tõusu ajastu, mil reaalne võim on veel aadelkonna käes. Biidermeier ongi kodanlik stiil. See ühiskonnakiht ei otsitud ega vajanudki aadellikke voorusi nagu suurejoonelisus, mehisust või üllus. Ka romantikute nooruslik ja rahutu lemmiktüüp tekitas neis võõrastust. Seevastu hinnati nn. kodanlikke voorusi - sihiteadlikust, vagadust, usinust ja tasakaalukust. Vaatamata autoriteetide austamisele usuti, et kodanlased on ühiskonna alus ja tugi. Kõige aluseks peeti haridust ja haritust. Ülikooli professoritest said “meie aja kangelased”, kelle litoportreid koguti nii nagu tänapäeval kogutakse näitlejate ja muusikute pilte. Vaikne, sissepoole pööratud elustiil soodustas süvenemist. Seetõttu loeti ja musitseeriti palju ning tegeleti võimalusel harrastusteadusega. Väga oluliseks kujunes kodukoht, selle vaatamisväärsused ja ajalugu ning selle tundmaõppimine. Inimestevahelised suhted olid samuti väga olulised. Sõprust väärtustati kõrgelt. Kirjutati pikki kirju. Armastati ümbritseda end lähedaste ja sõprade portreedega. Tihti katsid need terveid seinu.[3]
Kunst[muuda | muuda lähteteksti]
Biidemeier hõlmas kirjandust, muusikat, kujutavaid kunste ja sisekujundust. Levis peamiselt saksakeelses kultuuriruumis, kuid sarnase nähtuse leiab ka naabermaades, eriti Taanis. Seal keeldutakse kasutamast aga saksakeelset mõistet ning nimetatakse perioodi taani kunsti “kuldajastuks”. Biidermeier lähtus põhijoontes klassitsismist, olles selle mugandatud vorm (eriti paistab silm see mööblikujunduses). Iseloomulik on käsitsivalmistatud kvaliteetsest materjalist mööbel, meeldivates heledates toonides sisekujundus ning ornamentidest loobumine.
Maalikunstis on biidermeieril teatud romantilisi jooni, kuid üldiselt on tegemist pigem omalaadse vararealismiga, millele on iseloomulikud realistlikus laadis portreed. Plastikas iseseisvat stiili välja ei kujunenud.
Muusika[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Biidermeier (muusika)
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kunstileksikon, Tallinn, "Kunst", 2000, lk 64
- ↑ Juske, Ants (09.10.2009). "Biidermeier – väikekodanliku saksluse hiilgeaeg". Eesti Päevaleht. Vaadatud 22. mail 2024.
- ↑ Anu Allikvee. Stiilikirjeldused õpetajatele. Näituse Mikkel 10 materjalid. Eesti Kunstimuuseum 2007.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Biidermeier, maalikunst |