1. Eesti Piirikaitserügement

1. Eesti Piirikaitserügement
Tegev	7. veebruar 1944 – detsember 1944
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	207. julgestusdiviis
Liik	jalavägi
Suurus	rügement, umbes 2800 meest
Lahingud	Teise maailmasõja Idarinde ja 1944 sõjategevus Eestis
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	major Jaan Tamm

1. Eesti Piirikaitserügement (saksa keeles Estnisches Grenzschutzregiment 1, Estnische SS-Grenzschutz Regiment Nr. 1) oli Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Eestis moodustatud Saksamaa väeosa.

Piirikaitserügement moodustati 1944. aasta veebruari hakul Rakveres, Tallinnas, Vasalemmas ja Riisiperes, üksuse staap paiknes Rakveres, ülemaks sai major Jaan Tamm. Isikkoosseisu kuulus kuni 2800 meest, relvastuses olid vene vintpüssid ja prantsuse kuulipildujad. Veebruari lõpus saadeti rügement Pihkva järve rannakaitsesse Saksa 207. julgestusdiviisi käsutusse. Kevadsuvel paiknes rügement kaugemal Pihkva järve ääres, kaitsti Kolpino saart ja Krasnaja Gorka asulat.

Saksa Kolmanda Riigi juhtkonna poolt kavandati lisaks 20. relvagrenaderide SS-diviisile (1. eesti) vastavalt Heinrich Himmleri 14. mail 1944 välja antud käskkirja alusel Teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi moodustamist. Eesti piirikaitserügementide baasil teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi loomise kava käigus nimetati mais 1944 piirikaitserügemendid SS-Piirikaitserügementideks, kuid teine relvagrenaderide SS-diviis jäi aga formeerimata.

Formeerimine

Esimeseks rügemendi formeerijaks määrati lennuväe ohvitser major Elmar Adof. Tema aga oma tööd lõpuni ei viinud ja teiseks formeerijaks sai major Jaan Tamm, kes oli Eesti Vabariigi Sõjakooli 2. Aspirantide Kompanii ülem. Rügemendi Esimene Pataljon ja rügemendi staabikompanii formeeriti Rakveres. Sõdurid nendes üksustes olid enamasti Virumaa endised metsavennad. Pataljoni hakkas juhtima kapten Aleksander Veelmaa. Rügemendi Staabikompanii ülemaks määrati omaaegne Sakala Partisanide Pataljoni ohvitser ülemleitnant Looga. Rügemendi teine pataljon moodustati Harjumaal. Sellega hakkas pihta omakaitsepataljoni leitnant Henn Heinaru. Kui Heinaru tagasi omakaitsepataljoni läks, võttis formeerimise üle kapten Eduard Ausmees, kes selle ka lõpule viis. 2. Pataljoni formeerimise kohaks oli Tallinna Lutheri vabriku ruumid. Tallinlastest koosnesid enamikus 5., 6. ja 8. kompanii. 7. kompanii formeeriti Paides. 2. Pataljoni käsundusohvitseriks sai algul leitnant Endel Rennit, hiljem ta läks rügemendistaabi koosseisu. 3. Pataljoni formeerimise asukohtadeks olid Harjumaal Riisipere mõis, Nissi alevik ja Vasalemma mõis. Algul aitasid seda formeerida major Elmar Adof ja leitnant Villu Mere. Lõpule aga viisid formeerimise major Raimond Hindpere, kes oli üks Erna II pataljoni juhte, ja leitnant Felix Tammeraid. 3. Pataljoni ülemaks jäi major Hindpere, tema adjutandiks määrati leitnant Viktor Varrak. Pataljoni majandus- ja relvastusala formeerijaks sai leitnant Evald Põdra. Kuna sakslased alguses ei andnud rügemendile ühtegi mootorsõidukit, pidi Põdra neid hankima eraisiklikult. Esimese Pataljoni majandusülemaks sai lipnik Avarmaa ja 2. Pataljoni lipnik Koppel. Rügemendi 1. Pataljoni arstiks oli dr. Mihkel Kütt. 2. Pataljoni arst oli dr. Herbert Uustalu. Kolmandal pataljonil arstide puudumise tõttu aga arsti ei olnudki.

Juhtkond ja koosseis

Rügemendi ülem:

• Relva-SS Sturmbannführer (major) Jaan Tamm,
  • rügemendiülema abi, Relva-SS Hauptsturmführer August Vask

• rügemendi adjutant kapten August Kolk.

• staabikompanii, ülem ülemleitnant Armil-Johannes Looga, kapten August Kolk
• Käsundusohvitser ja jahtkomando ülem, leitnant Endel Rennit.

• Rügemendi koosseis:

• 1. pataljon, ülem Relva-SS Hauptsturmführer (kapten) Aleksander Veelma,
  • 1. kompanii, leitnant Viktor Rähni.
  • 2. kompanii, leitnant Elmar Soeson, alates 29.8 nooremleitnant Jüri Juurand.
  • 3. kompanii, leitnant Oskar Roosa.
  • 4. kompanii, alates augusti lõpust leitnant Alfred Valdmaa.
• 2. pataljon, ülem Relva-SS Hauptsturmführer (kapten) Eduard Ausmees.
  • 5. kompanii, leitnant Ants Raidmets.
  • 6. kompanii, leitnant Oivo Lahet, alates aprillist leitnant Mihail Veski.
  • 7. kompanii, kompaniiülema kohusetäitja lipnik Evald Voldemar Küttis.
  • 8. kompanii, leitnant Artur Kõlvald (kuni 20.8.1944).
• 3. pataljon, ülem Relva-SS Sturmbannführer (major) Ottomar-Raimund Hindpere.
  • Adjutant, leitnant Eerik Varrak
    • 9. kompanii, leitnant Viktor Koop
    • 10. kompanii, ülemleitnant Jaan Jaakson
    • 11. kompanii, leitnant Richard Saaliste
    • 12. kompanii, leitnant Feliks Tammeraid
• suurtükiväe patarei, patareiülem leitnant Karl Tölpus, hiljem nooremleitnant Koperman.
• pioneerirühm, ülem: lipnik Karl-Leopold Saksen, leitnant Elmar Post.

Tegevus

Esimesed kuud

Pärast kahe-kolme nädalast formeerimist saadeti 1. Piirikaitse Rügement rindele. 29. veebruaril jõudis rügement varahommikul Petseri jaama. Rügemendi staabi-ja komandopunkti asukohaks oli 24. Jalaväediviisi ülema korraldusel (kelle alluvusse rügement kuulus) Mikitamäe küla. Diviisiülema käsul pidi rügement ühe pataljoni saatma Pihkva järves olevale Kolpino saarele. Major Tamm määras selleks 3. pataljoni, kelle ülemal olid suured lahingukogemused. 2. märtsil võeti 10., 11. ja 12. kompanii poolt Kolpino saarel sakslastelt lõik üle. 9. kompanii jäeti Laossina külla varru. Kui oli öö kätte jõudnud, avas Punaarmee suurtükitule saare pihta. Nende tuli oli ebatäpne, mistõttu saar pihta ei saanudki. Kui suurtükituli lõppes, saatis major Hindpere välja kaheteistkümne-mehelise luurepatrulli, kelle ülesandeks oli kontrollida, kas punased on sel aeg ligi hiilinud. Vaevalt oli luuresalk saarelt maha läinud, kui nende pihta avati püstolkuulipildujate tuli. Rügemendi omad avasid ka nende pihta vastutule. Siis jäi kõik vaikseks ja ülejäänud öö oli rahulik. Hommikul saabus luuresalgast ainult üks tagasi, kellel oli kuulihaav peas, mistõttu kadus tal kõnevõime ja ei saadud teada, mis täpselt sel ööl juhtus. Järgmistel kuudel saatsid venelased saare pihta tugevaid suurtükitule lööke, aga millest ükski kaitsja surma ei saanud, kuna nad varjasid end punkris.

Taandumine

2. mail sai rügemendiülem major Tamm diviisist käsu: "Rügemendil asuda kohe pakkimisele. Lõik jäetakse maha 4. mail". Käsus aga jäi mainimata, kuhu minnakse. Samal päeval aga selgus, et rügement viiakse Venemaale Ostrovist ida poole, kus punased olid juba läbi murdnud sakslaste rindest. Major Tamme protesti tõttu jäi see aga teostamata. Sakslased siiski muutsid oma otsust ainult osaliselt. Ostrovi asemel paigutati nad Pihkva järve lõunarannikule, kuhu arvati sisse ka Velikaja jõe delta. Rügemendi komandopunktiks jäi Holohhalnja mõis, mis asus Eestis, aga piirist paari kilomeetri kaugusel.

Varustuse hankimine ja vaba aeg

Rügement oli olnud rindel juba kaks ja pool kuud, aga nende varustus oli ikka kehv. Olukorra parandamiseks läks 3. pataljoni majandusülem leitnant Põdra Võru linnas asuvale armee intenandi käest riideid ja saapaid nõudma. Intenant alguses ta juttu ei uskunud, aga lõpuks jäi nõusse ja lubas rindele olukorda vaatama tulla. Kui ta paar päeva hiljem kohale jõudis, oli 10. kompanii üles rivistatud, kandes puutaldadega kingi, püksid olid pooles sääres, kuued olid mõnel nii kitsad, et kõhud paistsid välja, teistel aga nii suured et mõni uppus sellesse. Seda kõike pealt näinud intenant sai vihaseks ja ta läks ja sõimas diviisi intenandi dr. Schwabi näo täis.Dr. Schwab kaotas ka oma puhkuse selle juhtumi pärast. Rügemendile tuli aga nädala pärast vorme ja saapaid külluses. Samal ajal oli ka saabunud kevad, aga taludes tööjõud puudus. Kuna põlde ei tahetud sööti jätta, lubati meestele kaks nädalat puhkust, et talutöid teha. Ajanappuse tõttu pidid osad külvama ka öösiti. Kuigi kodudes oli sõja tõttu halb seis, toetati rindel olevaid eestlasi, nende hulgas 1. Piirikaitse Rügementi. Kingitusi sõduritele tuli igast Eestimaa nurgast. Pandi kaasa sööki, jooki ja sooje rõivaid. Neid kinke käis 3. pataljonile jagamas õpetaja Uno Stockholm. Juulikuus said nad salaja sakslaste saakrelva ladudest relvi juurde. Seda siis nii, et pakkusid laovalvurile viina ja tema tegi neile laoruumi ukse lahti.

Augustilahingud

7. augustil tungis Punaarmee läbi nende rindejoonest Pankjavitsa ruumis. Samal ajal toimusid ka rasked võitlused Petserist lõunapool. Veel olid punaarmeelased läbi lõiganud Võru-Petseri maantee. 10. augustil lasti Värska ja Treski sild õhku. Rügement sai aga käsu valmis olla väljaastumiseks. Käsk oli suunduda Mikitamäe küla poole, kus kästi positsioonid sisse võtta, et oleks kaitstud Karisilla teede sõlmpunkt. Kaks päeva hiljem tuli uus käsk, lõik tuli maha jätta ja uus rindejoon sisse võtta Võõpsu jõe kaldal. 13. augustil pidi patareiülem jutlustama Räpina kirikus. Ta ei saanud seda teha, sest vene tankid olid jõudnud juba Võõpsu ruumi. Jutlustamise asemel läks ta hoopis jõe kaldale, et kahuritulega venelasi tagasi hoida. Hoolimata nende pingutustest langes Võõpsu ööl vastu 14. augustit Punaarmee kätte. Rügement sai uue käsu võtta kaitseliin Räpina-eelsel joonel Rahumäe külast ida suunas kuni Pihkva järveni. Sellel kaitseliinil Punaarmee eestlasi ei rünnanud, vaid ründas sakslastest koosnevat lõiku ja tungisid sealt läbi ning lõikasid läbi Tartu-Räpina maantee. Kolmandal pataljonil tuli nüüd vana eesliin maha jätta. Nad asetati nüüd kaarekujuliselt Räpina lääne-eelse maa-alale, et takistada venelaste sissetungi Räpinasse läänest. Samal ajal, kui punastega võideldi Räpinas, olid nende dessantväelased, kes olid tunginud üle Lämmijärve ning kinnitasid kanda Meerpalu ja Jõepära külades, edasi tunginud ja vallutanud Mehikoorma ja Naha aleviku. Selliste manöövritega oli rügement pigistatud venelaste raudpihtide vahel. Rügemendile tuli aga raadiogramm, et nad jätaks lõigu maha ja läheks mööda lühemat teed Võndu. Kuna käsk tuli hilja, saadeti hobuvoor teele alles kell 4 hommikul. Kell 6 õhtul jõudsid nad kohale Ahja jõe juurde. Vaevalt oli major Hindpere 9., 10., 11. ja 12. kompanii oma positsioonidele pannud, kui punased neid jälle ründasid. See rünnak aga tõrjuti tagasi. 18. augustil jõudsid nad Võndu. 19. augusti hommikul alustasid punased pealetungi suurtükitule avamisega. Tulelöögi lõppedes asusid nad rünnakule. Rügement kannatas selles lahingus raskeid kaotusi, aga lõpuks punaste rünnakud varisesid kokku. Õhtul saabus rügemendi komandopunkti kindral Jürgen Wagner, kes oli kindral Felix Steineri poolt määratud kõigi Tartu kaitsel olevate üksuste ülemaks. Ta oli vihane, et eestlased olid tagasi tõmmanud ja sõimas major Tamme näo täis sellepärast. Järgmisel päeval võtsid nad saksa tankide toetusel tagasi eelmisel päeval kaotatud positsioonid. Päev hiljem tuli aga ikka positsioonid maha jätta ja võtta kaitseliin Tartu ees.

Tartu kaitsmine

25. augustil pidid nad taanduma põhja poole Emajõge Tartu alla. Lahing Tartu pärast oli juba lõppemas, kui nad kohale jõudsid. Rügement võttis kaitsepositisioonid Emajõest kuni Rõõmu teeni. 2. ja 3. pataljon olid kaitsel, 1. pataljon jäeti tagavaraks vasturünnakute teostamiseks. 26. augusti hommikul tegid punaarmeelased 9., 10., 11., ja 12. kompanii positisioonidele kolm rünnakut. Kaks neist ebaõnnestusid, kolmas aga tungis 11. kompanii eesliinist läbi ja kompanii taganes paarkümmend meetrit tagasi, aga lõunal tehti vasturünnak ja endine olukord taastati. Kella ühe aeg tegid nad veel ühe rünnaku ja tungisid 9. kompanii liinist läbi. Ründavad punaarmeelased võeti aga kotti ja hävitati jäägitult. Õhtul toimus veel üks rünnak, kus punased kaitsjaid tagasi ei suutnud suruda, vaid juhtus hoopis vastupidiselt. Rügemendi sõdurid läksid rünnakule ja olid punaste kannul kuni Jaama mõisani. 10. ja 11. kompanii kätte langes ka punaste voor, kust saadi tulirelvi, miine ja muud vajalikku. Saadi kätte ka venelaste valmis tehtud supikatel. Taandudes kallati aga supp maha, kuna usuti, et see oli mürgitatud. 27. augusti ööl üritasid punased üle jõe paatidega tulla, aga nad löödi tagasi. Järgmisel päeval avasid punased kogu rindelõigu ulatuses suurtükitule. 2. pataljoni komandopunkt sai otse tabamuse ja kõik seal olijad said surma. Pataljoniülem kapten Ausmees ja ta adjutant viibisid sellel ajal aga eesliinil ja jäid ellu. Pärast seda hakkas tankide toetusel punaarmeelaste pealetung ja suudeti liinist läbi tungida. Lahingu pöördepunkt oli, kui rügemendi tankitõrjekahurid, mida punased ei olnud märganud, avasid tankide pihta tule ja hävitasid paljud neist. Samal ajal jalavägi tegi vasturünnakut punaarmee jalaväele. Õhtuks suudeti punased tagasi lüüa ja rindejoon taastada.

Uus kaitseliin

Kuna 1. Esimene Piirikaitse Rügement oli olnud juba kuude viisi lahingus, vahetati nad 28. augustil Tartus välja. Rügemendi uueks lõiguks sai pikk lõik, mis läks Peipsi järvest mööda Emajõge kuni Kavastuni. Arvestades rügemendi väikest suurust, oli see lõik liiga pikk, aga paar päeva hiljem said nad 700-mehelise täienduse koos major Kitsapää juhtimisel oleva pioneeripataljoniga koos omakaitsepataljoniga major Uderi juhtimisel.

Tartu lahingu desertööride hukkamine

2. septembri õhtul tuli diviisit kõne major Tammele. Ta pidi haua kaevama 11 mehele, kes kõik olid 11. kompanii mehed. Major Tamm üritas diviisi ülema krahv Schweriniga rääkida, aga ta jäi otsusele kindlaks. Major Tamm käskis siis leitnant Läänsood, et ta kaevaks metsa hauad valmis. Leitnant Mõistus pidi aga hukkamiskomando valmis tegema. Kuna vabatahtlikke ei olnud, määrati nendeks 10 meest. Kell 10 hommikul jõudis kohale kaks veoautot. Sealt välja tulnud surmamõistetud rivistati talu ette. Kohtuohvitser leitnant Lahet pidi neile süüdistuse ette lugema. Süüdistuses oli kirjas, et nad Tartu all olid vaenlase ees näidanud argust ja selle eest nad surma mõisteti. Hukkamine pidi toimuma kaks tundi pärast ette lugemist. Üks aga vabastati süüst arvatavasti sellepärast, et ta oli Raudristi kavaler. Kui surmamõistetutelt küsiti viimaseid soove, siis nad soovisid rügemendi ülemat näha. Major Tamm tuli ja seletas, et talle see asi ei meeldi ja et ta sai aru et nad taganesid põhjusega ja ta on üritanud kõike, mis ta võimuses oli teha, aga tema võim on ka piiratud. Pärast seda süüdimõistetud pandi vangikuuri. Samal ajal tulid sakslased ka kapten Ausmehe ja leitnant Vainlo üle kohut pidama. Süüdistus oli sama, mis enne. Selgus, et leitnant oli haige, kui venelased ründasid, seega sakslased mõistsid ta õigeks. Kapten Ausmees, kes saksa keelt ei osanud, kaitses end tõlgi läbi. Kohtu otsusega aga ta degradeeriti reameheks, mida ta sai edasi kaevata korpuseülemale, mida ta tegigi ja ta auaste jäi talle alles. Kaks tundi polnud veel möödunud, kui major Tamm küsis surmaotsuse muutmist, aga sai vastuseks jälle ei ja ei jäänudki muud üle, kui otsus täide viia.

Viimased lahingud

Samal ajal saadi teada, et 87. saksa diviis alustab 18. septembril vasturünnakut. Järgmisel päeval aga öeldi, et Eesti jäetakse punastele. See pidi aga toimuma kattelahingute raames. Teisele poole jõge oli ka toodud Eesti Laskurkorpus, kes üritasid rügemendi omi veenda mitte vastu hakkama ja nende poolele üle tulema. 17. septembri varahommikul avatakse nende pihta võimas suurtükituli. Selle tulemusega paljud kompaniiülemad said surma. 10. kompanii ülem leitnant Jaakson tahtis oma mehi tagavarapositisoonidele paigutada. Kui ta aga punkrist välja läks, tuli uus suurtükituli peale, surmates tema ja paar sõdurit veel. Järgnevas rünnakus aeti Piirikaitse Rügement taganema. Punased hakkasid neid taga ajama, punased eestlased nendele järele hüüdmas eesti keeles lauseid nagu "Andke alla või tapame teid kõiki". Venelased võtsid taganevad üksused kotti ja üritasid neid hävitada. Kella 11 paiku aga jõudsid rügemendi riismed metsast välja. Major Tamme ja kapten Kolki nende hulgas ei olnud (hiljem aga selgus, et nad olid metsa varjule jäänud ja pääsesid eluga). Alles oli rügemendist jäänud umbes 400 sõdurit. See paigutati Koosa jõest lõunapoole. Äkki aga ilmusid kohale vene tankid. Nad avasid rügemendi suurtükipatarei pihta tule ja siis sõdurite endi. Ühest mürsust sai pihta ka major Hindpere, kes kohapeal surma sai. Sakslased, kes olid eestlaste tiibadel, olid taandunud. Sellest hoolimata eestlased ei taganenud. Siis kõlas plahvatus. Sakslased olid võitlejate selja taga silla õhku lasknud. Eestlased lõpuks hakkasid siis taganema ja jõudsid õhtuks Alatskivile. Kogu päevase lahingute tagajärjel oli alles jäänud ainult 170 sõdurit. Staabist tuli nüüd käsk taanduda 18. septembriks Torma, see juhtus samal päeval. Samal päeval jõudis sinna ka kapten Ausmees paari sõduriga. Sealt läks tee Jõgevale, siis Põltsamaale ja Võhma. Võhmast tuli 207. diviisi käest käsk taanduda Mõisaküla kaudu Saksamaale. Kuna 1. Piirikaitserügemendist polnud palju alles jäänud, anti neile valik, kas lähevad Saksamaale või jäävad maha. Ainult mõned läksid kaasa. 1. Eesti Piirikaitserügemendi endised liikmed võitlesid oma vähestes numbrites edasi koos admiral Pitkaga ja hiljem ka metsavendadena.

Vaata ka

• Piiriomakaitse
• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎

Välislingid

• Esimene Piirikaitse Rügement
• 1. Eesti Piirikaitserügement www.eestileegion.com