Mine sisu juurde

Võlakiri

Allikas: Vikipeedia
Eesti Vabariigi võlakiri aastast 1939 lunastamistähtajaga hiljemalt 30. juunil 1944.

Võlakiri ehk obligatsioon on leping, mille alusel võlakirja välja lasknud (emiteerinud) isik (ehk võlgnik) nõustub maksma intresse ja võla põhisummasid kindlal tähtajal ning tingimustel võlakirja omandanud isikule (võlausaldajale).

Ettevõtete võlakirjad (corporate bonds) on tavaliselt suurema intressiga kui valitsuse võlakirjad, sest nendega kaasnev risk on suurem.

    • Kommertspaber (commercial paper, CP). Ettevõtte poolt välja antud lühiajaline võlakiri maksimumkestusega 270 päeva.
    • Konverteeritav võlakiri (convertible bond). Sellise väärtpaberi omanik võib teatud tingimustel oma võlakirja vahetada ettevõtte aktsiate vastu. Võlakirja vahetamise suhe aktsiate arvusse on määratud konverteerimissuhtega (conversion ratio). Konverteerimisaja võib kindlaks määrata näiteks alates mingist tulevasest kuupäevast. Konverteerimissuhe võib väheneda, kui võlakirja lõpptähtaeg hakkab kätte jõudma.
    • Tagasikutsutav võlakiri (callable bond). Sellise võlakirja emiteerijal on õigus võlakiri ennetähtaegselt nii-öelda tagasi kutsuda (varem kindlaksmääratud hinnaga). Tagasikutsumise võimalus hakkab üldjuhul kehtima siis, kui võlakirja emiteerimisest on möödunud teatud ajavahemik (call protection period). Tagasikutsumishind (call price) algab üldjuhul hinnast, mis on lähedal nominaalile koos aastase intressisummaga. See hind väheneb võlakirja lõppemistähtaja lähenedes, jõudes üha lähemale nominaalhinnale.
  • Hüpoteekvõlakiri (mortgage bond). Selline võlakiri on tagatud mingi kinnisvaraga, mis tähendab, et laen on võetud kindla kinnisvaraobjekti või kinnisvaraobjektide kogumi finantseerimiseks. Variant: Kinnisvaratagatisega võlakiri (mortgage-backed security, MBS).