Parempoolsus

Parempoolsus on termin poliitikas, mida seostatakse selliste ideoloogiatega nagu näiteks konservatism, uusliberalism, monarhism, natsionalism jm ideoloogiad, mis vastandavad end tihtipeale vasakpoolsusele. Termin on pärit juba Prantsuse revolutsiooni aegadest, kui monarhistid, kes toetasid vana režiimi, istusid juhataja kõnetoolist vaadatuna rahvusassamblee saalis paremal pool ja need, kes toetasid revolutsiooni, istusid vasakul. Parempoolsed on veendunud, et inimesed on juba loomupäraselt erinevad ja ebavõrdsed ning et teatavad hierarhiad ühiskonnas on loomulik nähtus. Tänapäeva parempoolsed pooldavad turumajandust ja on vastu riigi liigsele sekkumisele majandusse.

19. sajandil nimetati parempoolseks konservatiivset suunda ja vasakpoolseks liberaalset suunda. Näiteks Norra konservatiivset parteid (asutatud 1886) nimetatakse Høyre (tõlkes: parempoolsus) ja Norra Liberaalne Partei (asutatud 1884) kannab tänini nime Venstre ('vasakpoolsus'), olles praegu parempoolne ehk uusliberaalne partei.

Üha enam aga hakkasid end vasakpoolsetena määratlema sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele. Seetõttu said neist tsentri- ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid mitmel pool poolehoidjaid nii vasakule kui paremale.

Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus).

20. sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk- ja vasakerakonnad. Nii on see peaaegu kõigis Euroopa maades jäänud tänini. USA on selles mõttes erand, sest seal tähendab liberaal endiselt sotsialisti ning kahest suurparteist (vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik.

20. sajandi lõpul said uusliberaalsed erakonnad täiendust NSV Liidu lagunemise tagajärjel uutes tingimustes tekkinud erakondadest ja see on muutnud neid üldiselt tsentrierakondadest pigem paremerakondadeks ja seda põhiliselt, kuna nad pooldavad riigi osaluse vähenemist majanduses ning on viinud Ida-Euroopas läbi reforme nagu erastamine, mille tulemusel toimib turumajandus paljudes Euroopas klassikaliselt riigi pärusmaaks peetavatel aladel nagu infrastruktuurid ning inimeste sotsiaal- ja raviteenused ning pooldavad ka maksude vähendamist.

Euroopas mõeldakse 21. sajandil liberalismi all pigem majanduslikku vabadust ehk uusliberalismi, mis pooldab maksude vähendamist ja vastandab ennast sotsialistidele ja on seega parempoolne. Paljud sotsiaaldemokraadid nagu näiteks Saksamaal on vasakerakondadest jällegi nihkunud paremale ja võtnud liberaalide positsioonid tsentris.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Aro Velmet. "Millest me räägime, kui räägime parempoolsusest?" ERR, 5. august 2020