San Lorenzo de El Escoriali kuninglik klooster
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2023) |
| San Lorenzo de El Escoriali kuninglik klooster | |
|---|---|
| Real Monasterio de San Lorenzo de El Escorial | |
 El Escoriali kloostri aiad | |
| Üldandmed | |
| Asukoht |
 San Lorenzo de El Escorial, Madridi piirkond, Hispaania |
| Stiil | Herrera stiil |
| Ehituse algus | 1563 |
| Ehituse lõpp | 1584 |
| Koordinaadid | 40° 35′ 21″ N, 4° 8′ 52″ W |
| Projekt ja ehitus | |
| Arhitekt | Juan Bautista de Toledo |
San Lorenzo de El Escoriali kuninglik klooster (ka lihtsalt El Escorial või Escorial) on renessansiaegne hoone Hispaanias Madridi piirkonnas San Lorenzo de El Escoriali linnas. Aastatel 1563–1584 ehitatud monumentaalne paleehoone sisaldab endas kuninglikku paleed, basiilikat, panteoni, raamatukogu, kooli ja kloostrit.
Palee oli Hispaania kuningliku perekonna elukoht ning sealne basiilika on Hispaania kuningate matmispaik. Klooster, mille asutasid Püha Jerome ordu mungad, on praegu hõivanud Püha Augustinuse ordu vennad. See üks olulisemaid renessanssarhitektuuri näiteid Hispaanias ja Euroopas kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kokku võtab hoone enda alla 33 327 m² ala Abantose mäe lõunanõlval, 1028 m kõrgusel Sierra de Guadarramas.
Hoone[muuda | muuda lähteteksti]
Hoone lasi ehitada Hispaania kuningas Felipe II pärast võitu Saint-Quentini lahingus, mille käigus Saint-Quentini Püha Laurentiuse kirik purustati. Sügavalt usklik Felipe II olevat lubanud püstitada Püha Laurentiusele uue kiriku.[1] Felipe II tahtis ka rajada matmispaiga oma isale, Saksa-Rooma riigi keisrile Karl V-le. Selle tõttu on hoone ühtaegu matmispaik, klooster, palee, kirik jne. El Escorialis asub ka kunstigalerii, kus eksponeeritakse teiste hulgas El Greco, Velázqueze ja Boschi kunsti, ning raamatukogu, mis on tuntud oma rariteetide poolest.[2]
Palee[muuda | muuda lähteteksti]
Paleekompleks on rajatud Sierra de Guadarrama mäestiku jalamile, umbes 40 kilomeetri kaugusele Madridist loodes. Kompleksi põhiplaani on võrreldud praeresti kujuga (Püha Laurentiuse märtrisurma järgi kuumal praerestil). El Escoriali väliskülgede mõõtmed on umbes 150 x 210 meetrit,[1] mille tõttu see kuulub ka maailma suurimate religioossete ehitiste hulka.[3] Escorial on ehitatud, ühendades rangust ja monumentaalsust, mida väljendavad kollakashall graniit, sirged jooned ja täisnurgad. Hoone on ehitatud Herrera stiilis, mis on nime saanud ehituse juhi Juan de Herrera järgi. Too stiil mõjutas Hispaania arhitektuuri veel 17. sajandini.[4] Sügavalt uskliku ning reformatsioonivastase kuningana ei tahtnud Felipe II rajada El Escoriali Hispaania monarhia ega oma perekonna sümboliks, vaid luua arhitektuuriime, mis võimaldaks oma ülesehituselt domineerida vaid Jumalal. Palee pidi looma ideaalse mudeli, mis jääks eemale toretsevast ja peenutsevast tegelikkusest.[1] Hoone lõunaosas asuvad paleeruumid, klooster ja kabinetid, põhjaosas aga munkade eluruumid.[3] El Escorialil on neli põhikorrust ning hoone igas neljas nurgas on suured tornid.[2]
Hoonele otsiti arhitekti hoolikalt ning viimaks valiti selleks Juan Bautista de Toledo, keda soovitas endine Napoli asekuningas Pedro de Toledo. Hoone projekt valmis 1562. aastal ning järgmise aasta 23. aprillil alustati hoone ehitustöid. Pärast Pedro de Toledo surma 1567. aastal jätkas ehituse juhtimist tema abiline Juan de Herrera. Paleekompleksi ehitustööd kestsid 21 aastat, hoone valmis 13. septembril 1584. Kuningas Felipe II oli ka ise palee ehitusse kaasatud, olles tööde valvas järelevaataja, ning käiku läksid vaid kuninga enda heaks kiidetud detailid.[1]
El Escoriali interjööri kaunistavad paljude suurte 16. ja 17. sajandi Hispaania kunstnike teosed ning tähelepanuväärsed lae- ja seinafreskod. Esimestena maalisid Escoriali seintele freskosid Pellegrino Tibaldi ning Frederico Zuccaro.[2] Hoones on ka tähtis kogu renessansi- ja barokiaegsetest kunstiteostest, millest suur osa on lossi toodud Felipe II või tema järglaste käsul või on spetsiaalselt selle lossi jaoks valminud. Samuti saatsid El Escoriali väärtuslikke kunstiteoseid nii Euroopa õukonnad kui ka eraisikud. Kuningas oli kunstiteoste valimisel ülimalt nõudlik ning seetõttu ei pandud paljusid maale ka Escoriali basiilikasse (näiteks Tintoretto "Püha Laurentiuse märtrisurm" või El Greco "Püha Mauritiuse märtrisurm"). Felipe II kutsus oma teenistusse Itaalia maalikunstnikke (Niccolò Granello, Fabrizio Castello jt), et luua maal 1431. aastal toimunud Higueruela lahingust. Samuti lasi kuningas maalida kunstnikel oma võitu Saint-Quentini all.[1] El Escoriali raamatukogus leidub kollektsioon rohkem kui 4700 käsikirjaga ja umbes 40 000 raamatuga. El Escoriali sisekujundus viidi hoolikalt kooskõlla hoone välisilmega, et tekitada ühtne kunstiline mulje.[2]
El Escoriali kirik[muuda | muuda lähteteksti]
Palee kirikuosa hiiglaslik katedraal on üks 16. sajandi tähtsamatest sakraalehitistest Pürenee poolsaarel. Kirikusse pääseb üle Kuningate õue (Patio de los reyos), mis oli Hispaania usklikele intiimne koht asketismi ja müstitsismi ajastul ning paik, mida kaitses suverääni võim. Kuningate õuele on nimi pandud kuue Vana Testamendi kuninga järgi.[1] Varem oli klooster hieronüümide valduses, kuid alates 1885. aastast on see olnud augustiinlaste käes.[3]
Hilisem[muuda | muuda lähteteksti]
El Escorialist sai kuningas Felipe II-le uus residents, kus ta veetis suvekuud ja kalendripühad.[1] Järgmised valitsejad pärast Felipe II valitsemisaega on El Escoriali küll mõnel moel muutnud, kuid hoone üldmulje on jäänud samaks. Tänapäeval on El Escoriali palee arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse ning see on üks Hispaania enim külastatud ajaloolisi paiku.[2]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
San Lorenzo de El Escoriali kuninglik klooster – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis